Tagantjärele tark

Tagantjärele tark, pole kunagi hilja olla, eeldusel et midagi halba pole juhtunud sellega, kes enne tegi ja siis mõtles. Mobiiltelefonid, õigemini nutifonid või teletaibud või mis iganes need plastmassist risttahukad on, mida muuseas ka harva kasutatakse helistamiseks, on tänasel päeval võitnud meie kõigi südamed.

Lugesin hiljuti ühte artiklit seoses ülitarkade telefonidega, mis kõikide eelduste kohaselt hakkab varsti tulevikku ennustama ja kui väga hästi läheb, siis isiklikuks sekretäriks kõikidele salaorganisatsioonidele, kes telefoniomanikke perevertlikest huvidest lähtuvalt jälgivad. Minu arust on muidugi kõige selle eelnevaga seoses ainult üht öelda - lülitage enda e- ja i- riistad välja ja suhelge inimestega otse.

Mulle meeldib oma sõpradega suhelda, nii vähe kui mul neid ka on. Pole ka mingi saladus, et mõnikord suhtlen nendega, kasutades selleks ettenähtud elektroonilisi abivahendeid ja tarkvaralahendusi, eriti õhtuti või tuttavatega, kes ei ela minuga samas riigis või kontinendil. Siiski pean ütlema, et miski ei asenda vahetut kontakti inimestega, mis paistab olevat kaduv nähtus meie suurepärases võrgumaailma ühiskonnas.

Olen erinevatest allikatest teada saanud, et tavaline kokkupuuteaeg inimeste vahel on kahanenud umbes 40% võrra telefoni ja interneti eelsetest aegadest. Sekundeerin sellele faktile lähtuvalt oma kogemustest - nimelt ühel ilusal heal päeval kommunikatsiooni loengusse tulles avanes mulle loengusaali ukse tagant koridoris huvitav vaatepilt: kõik 8 eelnevat kohalolijat nõjatusid vastu seina ja olid suunanud oma pilgud oma telefonidesse, tehes seal midagi.

Ma ei usu, et neist kõik otsisid teaduslikke artikleid kommunikatsiooni ja ühiskonna kohta või õhtusöögi jaoks retsepte. Pigem ma kaldun arvama, et inimesed "suhtlesid" feisstuubis oma virtuaalsete sõpradega, keda ehk kunagi on kohatud ka reaalses elus piisavalt selleks, et neid oma märkmikusse lisada. Tänasel päeval kui ma seda kirjutist parajasti kokku vehin, on mul ka tööpäev.

Tööle kõndides joppan ma tihti tänaval näha vastutulevaid noori, kes on sukeldunud oma elektroonikasse niivõrd, et mul tuleb ikka ja jälle tahtmine neid ehmatada selleks, et neid reaalsesse maailma tagasi tuua. Mina olen suhteliselt heatahtlik inimene üldjoontes, aga mis oleks olnud siis kui ma oleksin pätt? Kas ma oleks jätnud võimaluse kasutamata inimeselt telefon näpata kui ta sellega tänaval avalikult ringi käib? Vaevalt küll, kuigi nutitelefon ei ole enam tänapäeval mingi haruldus, võib selle eest paraja kopika saada, et mõni narkomaan või muu sõltlane selle mahamüümisest saaks päevakese kauem elada.

Nii et kuhu ma siis jõudsin oma arutlusega? Mis on kogu selle mula mõte? Võib-olla näiteks see, et liigne kirjutamine on pöidlatele kahjulik ja et nutitelefoni peal on rohkem baktereid kui koera suus näiteks. Tegelikult tahtsin öelda seda, et võrgus kus me oleme paljukesi oleme tegelikult üksi oma virtuaalse minaga ja kui midagi juhtub meie suhtluspartneriga teiselpool kirjavahetus servereid, siis me ei saa iial teada kas temaga on kõik korras või ta on lihtsalt klaviatuurist eemal.