Kommunikatsioon ja ühiskond – mis oli ja mis edasi?

Kõigepealt alustan sellega, et kiidan taevani, kui tore oli see aeg, mis antud aines veedetud sai. Tõsi, kõik ütlevad sedasi, aga ilmselt on kuskil mõni tõetera sees. Kui lõpetuseks sai küsitud, et kas miskit antud loengutest ka külge jäi, mõni tarkusetera, siis võin kindla südamega öelda, jah. Muidugi nagu kõik teavad, kordamine on tarkuse ema, nii ka siin tuleb igakülgne informeerimine ja uuesti materjali läbitöötamine kasuks ka tulevikus, hoolimatta võimalikest valikutest karjääriredelil.

Kuid mis oli raske? Kas oli üldse miskit rasket?

Raskeid, võib-olla nö mugavustsoonist väljatuleku momente oli küll. Taaskord laialtlevinud arvamuseks võiks nimetada, blogipidamist järjepidevalt. Isiklikult alustasin antud ülesannet suure hurraaga, kuid üsna pea sai selgeks, et ega mul tegelikult midagi tarka öelda ei olegi. Oma igapäevases eluolus olen ma päris kriitiline ühiskonna suunal, kuid tuleb tunnistada, et enamuse ajast on jutt külakõrtsi joodikute tasemel. Ma ei tee ennast maha sellega, lihtsalt jutu iva on tihtipeale juba esimesest lausest mõistetav, natuke võib-olla liigselt kallutatud “kannatamise” suunal ja mitteformaalne. Kokkuvõtlikult öeldes, kõige raskem oli hakata sõnumit formuleerima, mis ei paistaks välja nagu ülikonda topitud sõnnikuhunnik.

Mis meeldis? Mis ei meeldinud?

Nende küsimuste puhul võib-olla peaks alustama oma motivatsioonist, antud ainet omistada. Ei saa öelda, et üks aine koolis oleks mingil määral parem kui teine, vaid pigem on olulisel kohal antud juhul huvid. Ma võin ausalt öelda, et minule meeldis antud aine väga, leidsin selle käigus nii mõnelegi oma mõttekäigule toetust, nii mõnigi mõte sai teise huvitava vaatenurga läbi täiendust.Ebameeldivaid hetki polnud, kui ainult see, et ühest loengust ei saanud töötamise tõttu osaleda.

Mida kursusel teisiti korraldada?

Kas üldse on midagi teisiti korraldada? Ainuke koht, mida ehk võiks lisada on õpilaste enda interaktsioon, selliselt nagu oli viimases loengus, kus kaks vabatahtliku edastasid sõnumeid publikule. Loengud ei tundunud ei pikad ega igavad ühelgi ajal, seega sealkohas pole muutusi nagu ette näha. Samuti on blogimine üpriski hea eneseväljendusviis ja õpimeetod, hoolimatta asjaolust, et kõik (nagu minagi) ei pruugi sellest saja-protsendiliselt osa võtta.

Poodlemise võlud ja valud

Poodlemine toidu, riiete ja muude kulinate saamiseks on rahvusspordi ala. Iga tund, iga minut, keegi ostab midagi, müüb-vahetab, halvimal juhul varastab. Õnneks viimane neist pole täna teema, vaid ikka legaalselt omistatud toidukorv on selleks korraks käsile võetud. Kui veelgi täpsem olla, siis perekondlikud sisseostud järgmise päeva toiduvarude ja miks mitte ka õhtusele natuke pidulikumale koosviibimisele perekonna seltsis. 

Tundsin seda ülesannet tehes end kergelt spioonina, hoolimata asjaolust, et sai jälgitud tuttavaid, kes olid antud ülesandega päri ja tegutsesid ostuvalikuid tehes nii nagu mind poleks seal neid vaatamas.

Vaadeltavat perekond tean hästi – nende elustiil on suunatud tervislikule toitumisviisile ja sportlikusele, mis tähendab mõnikord piiratud kaubavalikut. Ennekõike pistetakse ostukorvi tooteid, mis sisaldavad vähe kaloreid, lapsele toiduvalik on hetkel minimaalne, lihtsalt lapse vanuse tõttu. 

Kui muudest toiduvalikutest rääkida, siis peamiselt jääb silma kaks tegurit: nagu ennem mainitud sai, siis kalori sisaldus ja teiseks oluliseks teguriks on hind. Kui ma küsisin ka seda, et kas ka bränd on oluline, sain vastuseks kiire ei, kui just mingi bränd pole stabiilselt teistest konkurentidest odavam ja samas kvaliteetsem. 

Toidukorvi valik nagu selgus, ei ole igapäevaselt sama, vaid erinev. See on tingitud siis soovist mitmekülgeselt toituda ja samal ajal ka rahakoti võialustest. Perekondlikud toiduotsused ei lange ainuüksi mehe või naise kanda. Kellel parasajagu ideed on mida osta sellega ollakse nõus – vahel harva tekib küsimus mida osta või mida mitte, aga seda otsustatakse enne poodi minekut, mitte poes olles.

Kokkuvõtvalt ütlen, et antud perekonda jälgides ei saa lõplikuid otsustusi teha inimeste üldises tarbija käitumises, kuid põhiteguriteks on kindlasti elustiil, perekonna ja rahakoti suurus. Kõrvaliseks toetavaks elemendiks on inimeste isiksused, kellel lasuvad perekondlikud otsustuskohustused.

Mõtlen, mida ütlen ja näitan, mida tahan

Linna peal tiirutades näeb nii mõndagi huvitavat - kes kerjab, kes sõidab luksusautoga kodu ukse eest sihtpunkti ukse ette ja kes üritab mingite kritselduste abil ennast ajahamba puremise vastu jäädvustada maailmapilti. Õnneks on ka neid, kes kogu seda sõnumineerimist jäädvustavad ja omaltpoolt rahvale tutvustavad ehk teisisõnu, natuke minu pilgu läbi Tallinna tänavate "parimaid" kommunikeerumisi:

"Pärast nii mõnegi suurepärase jõujoogi manustamist on selgunud tõsiasi, et taeva mahlad on kõige magusamad"

"Traditsiooniliselt on joogitopsid ja klaasid alati pandud seina äärde, et neid saaks uuesti täita"

"Ülemaks kui kullakoormad, kallimaks kui hõbevara, tuleb lollust tunnistada"

"Nii nagu ennemuistsel aal, Kalevite raal, Raffaello ütles rohkem kui tuhat sõna, nii ka see visuaalne installatsioon"

"Lõpetuseks siis midagi ka magamistuppa, et ikka parem uni tuleks"

Tagantjärele tark

Tagantjärele tark, pole kunagi hilja olla, eeldusel et midagi halba pole juhtunud sellega, kes enne tegi ja siis mõtles. Mobiiltelefonid, õigemini nutifonid või teletaibud või mis iganes need plastmassist risttahukad on, mida muuseas ka harva kasutatakse helistamiseks, on tänasel päeval võitnud meie kõigi südamed.

Lugesin hiljuti ühte artiklit seoses ülitarkade telefonidega, mis kõikide eelduste kohaselt hakkab varsti tulevikku ennustama ja kui väga hästi läheb, siis isiklikuks sekretäriks kõikidele salaorganisatsioonidele, kes telefoniomanikke perevertlikest huvidest lähtuvalt jälgivad. Minu arust on muidugi kõige selle eelnevaga seoses ainult üht öelda - lülitage enda e- ja i- riistad välja ja suhelge inimestega otse.

Mulle meeldib oma sõpradega suhelda, nii vähe kui mul neid ka on. Pole ka mingi saladus, et mõnikord suhtlen nendega, kasutades selleks ettenähtud elektroonilisi abivahendeid ja tarkvaralahendusi, eriti õhtuti või tuttavatega, kes ei ela minuga samas riigis või kontinendil. Siiski pean ütlema, et miski ei asenda vahetut kontakti inimestega, mis paistab olevat kaduv nähtus meie suurepärases võrgumaailma ühiskonnas.

Olen erinevatest allikatest teada saanud, et tavaline kokkupuuteaeg inimeste vahel on kahanenud umbes 40% võrra telefoni ja interneti eelsetest aegadest. Sekundeerin sellele faktile lähtuvalt oma kogemustest - nimelt ühel ilusal heal päeval kommunikatsiooni loengusse tulles avanes mulle loengusaali ukse tagant koridoris huvitav vaatepilt: kõik 8 eelnevat kohalolijat nõjatusid vastu seina ja olid suunanud oma pilgud oma telefonidesse, tehes seal midagi.

Ma ei usu, et neist kõik otsisid teaduslikke artikleid kommunikatsiooni ja ühiskonna kohta või õhtusöögi jaoks retsepte. Pigem ma kaldun arvama, et inimesed "suhtlesid" feisstuubis oma virtuaalsete sõpradega, keda ehk kunagi on kohatud ka reaalses elus piisavalt selleks, et neid oma märkmikusse lisada. Tänasel päeval kui ma seda kirjutist parajasti kokku vehin, on mul ka tööpäev.

Tööle kõndides joppan ma tihti tänaval näha vastutulevaid noori, kes on sukeldunud oma elektroonikasse niivõrd, et mul tuleb ikka ja jälle tahtmine neid ehmatada selleks, et neid reaalsesse maailma tagasi tuua. Mina olen suhteliselt heatahtlik inimene üldjoontes, aga mis oleks olnud siis kui ma oleksin pätt? Kas ma oleks jätnud võimaluse kasutamata inimeselt telefon näpata kui ta sellega tänaval avalikult ringi käib? Vaevalt küll, kuigi nutitelefon ei ole enam tänapäeval mingi haruldus, võib selle eest paraja kopika saada, et mõni narkomaan või muu sõltlane selle mahamüümisest saaks päevakese kauem elada.

Nii et kuhu ma siis jõudsin oma arutlusega? Mis on kogu selle mula mõte? Võib-olla näiteks see, et liigne kirjutamine on pöidlatele kahjulik ja et nutitelefoni peal on rohkem baktereid kui koera suus näiteks. Tegelikult tahtsin öelda seda, et võrgus kus me oleme paljukesi oleme tegelikult üksi oma virtuaalse minaga ja kui midagi juhtub meie suhtluspartneriga teiselpool kirjavahetus servereid, siis me ei saa iial teada kas temaga on kõik korras või ta on lihtsalt klaviatuurist eemal.

Raha paneb rattad käima (ja propaganda ka)

Sattusin eile ühele huvitavale mõttelõngale pärast suurepärast loengut propaganda teemal ja kõigega sellega seonduval. Kas propaganda on erinev avalikest suhetest? Nii mõnigi autor arvab, et on ja mõni arvab, et avalikud suhted sisaldavad propagandat kui erilist nähtust, kuid mina arvan, et see nii ei ole ei ühel ega teisel moel. Kui nüüd visualiseerida hetkeks omale silme ette ringid, milles sisalduvad sõnad „avalikud suhted“, „propaganda“ ja „reklaam“ , siis mina lükkaks need kõik ühte patta ja ilma kõhkluseta väidaks, et üks sisaldab teist ja teine kolmandat, kusjuures võrdusmärki ei paneks neist ühegi vahele. Kõik need nähtused võtaks ma kokku sõnadega „eesmärgipärane mõjutamine“, mille juures eesmärk on mõjutaja enda defineerida.

Oleks muidugi vale öelda siinkohal, et nii „avalikud suhted“ kui ka „propaganda“ ja „reklaam“ ei sisalda endas erinevusi, kuid need on minimaalsed ja tulenevad lähtuvalt eesmärgist mida püütakse saavutada. Reklaami eesmärk on ju ennekõike toodet tarbijale nö pähe määrida, kuid see pole pikaajalise efektiga. Propaganda eesmärk on pisut poliitilisem, sisaldab ideoloogiat ja on igavene. See pikaajalisus peitub üldjuhul ajaloolises kontekstis ehk teisisõnu, kasutatakse muinasjutulisi kõnekujundeid nagu „juba varasel 19. Sajandil olid need rahvused sõbrad (või vaenlased) …“ või „ vabaduse ja turvalisuse nimel“, „pikaajalise koostöö ja sõpruse nimel“ jne. 

Avalikud suhted on selleks, et pehmendada teed propagandale laiema publiku hulgas. Kuna propaganda on poliitiline ja ideoloogiline, mis omakorda mõjutab eetikat ja moraalitunnet, siis on oluline, et avalike suhete juht teeks oma tööd parimal võimalikul moel vastasel korral asjad ei tööta. Kuidas on lood kõigi eelnimetatud nähtustega Eestis?

Eesti on tore koht kus elada. Tegelikult ka, kuna siin on poliitiline kultuur äärmiselt kirju. Ühest küljest meil on siin „vanem põlvkond“ kellel on mälu nõukogude liidust ja „noorem põlvkond“ , kuhu ma ka ise vapralt kuulun, kes on uue vabaduse orjad. Ja nõnda me siis kakleme omavahel – kes on äärmusliku ameerikaliku vabaduse poolt, kes igatseb „vanu häid aegu, kus tööd oli kõigile ja raha ka enam vähem jagus“ - taga. Kuid kellel on õigus? Kas see pole mitte riigi korraldada, et selgitada välja millise suuna me tulevikus võtame, kuhu pürgime?

Esimese asjana tuleks muidugi defineerida ära riik. Suured juhid ja arvamusliidrid väidaksid siinkohal, et riik see võrdub rahvas ja neil on õigus. Mina ütlen, et riik praegusel hetkel võrdub maksumaksja pluss võimuesindaja. Tundub ehk naiivne, kuid meie individualistlikus ühiskonnas üpris tõelähedane. Mis oleks siis lahenduseks sellisele probleemile? Kas antud nähtus on üleüldse probleemiks?

Lahenduseks oleks ehk riigi poolne propaganda inimeste harimise suunal. Haridus ja haritus on need, mis lähendavad kogukonda ja kasvatavad iseteadlikust. Korra sai ka loengus maha peetud diskussioon hariduse ja raha üle, mille käigus selgus, et raha on vaja inimeste harimiseks ja haritud inimesed teevad raha – seega nõiaring, kuid mille osakaal on õnneks haritud inimeste suunas, kes tulevikus loodetavasti oskavad raha kasulikkust hinnata.

Tasa sõuad, kaugele jõuad

Tervitused lugeja. Ei ole mingi saladus, et iga algus on raske. Nõnda on see kehtinud kõikide asjade puhul, aegade algusest saadik. Võtan siinkohal kohustuseks kohe öelda, et ma pole kunagi varem bloginud ega sellelaadseid kirjutisi avaldanud ei avalikult ega salaja. Sellest teadmisest hoolimata olen võtnud endale südameasjaks kirjutada omale parimal viisil ning nii asjalikult kui vähegi võimalik. 

Selleks, et mitte liiga kaugele triivida oma mõtetes, rääkides sellest kui raske on elu kirjanikuna, räägin natuke endast. Ilmselt tuleks enda tutvustamist alustada nimega – Kaarel. Siia juurde mainin ka ära, et selles ühiskonnas olen ma elanud juba 25 elutervet aastat, mis on juba tegelikult märkimisväärselt suur number – kahekohaline ikkagi ju. Õppinud olen koolis ja ka ajateenistus on läbitud rõõmsalt. Vahetevahel kui mind ei leia koolist või töö juurest, tegelen ma hobidega. Huvi kommunikatsiooni ja kõige muu sellega seonduva vastu on mul tekkinud suhteliselt ammu, seoses sooviga „maailma muuta“ – üllas ettevõtmine jah, tean, kuid asjade parandamine või täiendamine pole ju kunagi halb, lootuses et muutused mida soovitakse ellu viia pole negatiivsed.Kursuselt millel hetkel oma silmaringi laiendan ootan uusi mõtteid ja tarkuseteri oma elutee edukamaks jätkamiseks kommunikatsiooni erialadel. 

Nüüd on aga aeg rääkida pisut tõsisematel teemadel – esimene loeng. Alati kõige meeldejäävam kõikidest ülejäänud loengutest v.a. erandina viimane loeng, mis tähendab alati vabadust. Esimene loeng oli minu jaoks tähendusrikas igas mõttes. Lähenesin sellele tunnile eesmärgiga aru saada maailma asjadest üldisemalt ja natuke spetsiifilisemalt ehk oma hobiga seonduvatest probleemidest. Hobi hõlmab ka mittetulundusühingu liikmeks olemist seega äärmiselt ajakohane. Põhiprobleemiks antud hobiga tegeleva MTÜ juures on justnimelt kommunikatsioon. Nii reklaam väljapoole, kui ka sissepoole. Jõudsin loengu käigus nii mõnelegi arusaamale, miks hetkel oleme raskustes uute liikmete leidmisega ja vanade olijate hoidmisega. Esimese loengu lõpus sai ka õppejõu poolt õhku visatud küsimus: Kõik kriisid on kommunikatsiooni kriisid?

Kõigepealt, et sellele küsimusele vastata peaks ju lahti seletama, mis asi on kriis kui selline, vastasel korral on raske üldistada. Ennemuistse õigekeelsus sõnaraamatu alusel, mis mul riiulis seisab tähendab see palju asju – nii meditsiinilisest vaatenurgast kui muudest. Natuke populaarsemad tähendused oleks : a) raske olukord b) järsk häire c) puudus, nappus – mitte ükski neist ei paista aga vastavat kommunikatsiooni nõudele, sest ärgem unustagem, et raske olukord tekib näiteks autoavarii olukorras, kus kommunikatsioon sellisel tasandil mida meie õpime on välistatud. Mida me siis selle all mõtleme? Mis asi on kriis kommunikatsiooni tähenduses?

Ilmselt tuleks läheneda asjale poliitiliselt ja hierarhiliselt „töö“ mõistes. Miks ma kasutan väljendit „töö“?!, sest tööd füüsikalises mõistes ei tee meist keegi, vaid pigem üksikuid töö hetki, kus oleme millegagi hõivatud mingi ajaperioodi jooksul. 

„Töö“ juures tekkivad kriisid võib nimetada tõepoolest kommunikatsiooni tõrgeteks, sest: a) ülemused on „halvad“ b) kolleegid ei mõista teineteist c) töö ei meeldi – viimane neist tekitab uuesti punkte a ja b. Mis siis oleks lahenduseks neile probleemidele? Suhtlemine ja selgitamine. Asjad, mis mulle said selgeks ajateenistuses – pole vaja probleeme varjata, vaid arutada. Samuti olen kogenud selgitamise tulemuslikkust tööjuures. Kliendid rahunevad, sest neil on parem ülevaade toimuvast ja on teinekord nõus kauemgi on teenuse järgi ootama lihtsalt selleks, et neile seletati, mis ja milleks. Maailmaprobleeme kahjuks nii lihtsalt seletada ei saa, sest sinna kuuluvad ka pisut teised tegurid. Kuid nagu enne mainitud sai, siis selleks me kõik kommunikatsiooni õpime, et maailma parandada hea suhtlemise abil teistega ja olla sealjuures natuke egoistlik , kuid nii et teised ei märkaks.