Raha paneb rattad käima (ja propaganda ka)

Sattusin eile ühele huvitavale mõttelõngale pärast suurepärast loengut propaganda teemal ja kõigega sellega seonduval. Kas propaganda on erinev avalikest suhetest? Nii mõnigi autor arvab, et on ja mõni arvab, et avalikud suhted sisaldavad propagandat kui erilist nähtust, kuid mina arvan, et see nii ei ole ei ühel ega teisel moel. Kui nüüd visualiseerida hetkeks omale silme ette ringid, milles sisalduvad sõnad „avalikud suhted“, „propaganda“ ja „reklaam“ , siis mina lükkaks need kõik ühte patta ja ilma kõhkluseta väidaks, et üks sisaldab teist ja teine kolmandat, kusjuures võrdusmärki ei paneks neist ühegi vahele. Kõik need nähtused võtaks ma kokku sõnadega „eesmärgipärane mõjutamine“, mille juures eesmärk on mõjutaja enda defineerida.

Oleks muidugi vale öelda siinkohal, et nii „avalikud suhted“ kui ka „propaganda“ ja „reklaam“ ei sisalda endas erinevusi, kuid need on minimaalsed ja tulenevad lähtuvalt eesmärgist mida püütakse saavutada. Reklaami eesmärk on ju ennekõike toodet tarbijale nö pähe määrida, kuid see pole pikaajalise efektiga. Propaganda eesmärk on pisut poliitilisem, sisaldab ideoloogiat ja on igavene. See pikaajalisus peitub üldjuhul ajaloolises kontekstis ehk teisisõnu, kasutatakse muinasjutulisi kõnekujundeid nagu „juba varasel 19. Sajandil olid need rahvused sõbrad (või vaenlased) …“ või „ vabaduse ja turvalisuse nimel“, „pikaajalise koostöö ja sõpruse nimel“ jne. 

Avalikud suhted on selleks, et pehmendada teed propagandale laiema publiku hulgas. Kuna propaganda on poliitiline ja ideoloogiline, mis omakorda mõjutab eetikat ja moraalitunnet, siis on oluline, et avalike suhete juht teeks oma tööd parimal võimalikul moel vastasel korral asjad ei tööta. Kuidas on lood kõigi eelnimetatud nähtustega Eestis?

Eesti on tore koht kus elada. Tegelikult ka, kuna siin on poliitiline kultuur äärmiselt kirju. Ühest küljest meil on siin „vanem põlvkond“ kellel on mälu nõukogude liidust ja „noorem põlvkond“ , kuhu ma ka ise vapralt kuulun, kes on uue vabaduse orjad. Ja nõnda me siis kakleme omavahel – kes on äärmusliku ameerikaliku vabaduse poolt, kes igatseb „vanu häid aegu, kus tööd oli kõigile ja raha ka enam vähem jagus“ - taga. Kuid kellel on õigus? Kas see pole mitte riigi korraldada, et selgitada välja millise suuna me tulevikus võtame, kuhu pürgime?

Esimese asjana tuleks muidugi defineerida ära riik. Suured juhid ja arvamusliidrid väidaksid siinkohal, et riik see võrdub rahvas ja neil on õigus. Mina ütlen, et riik praegusel hetkel võrdub maksumaksja pluss võimuesindaja. Tundub ehk naiivne, kuid meie individualistlikus ühiskonnas üpris tõelähedane. Mis oleks siis lahenduseks sellisele probleemile? Kas antud nähtus on üleüldse probleemiks?

Lahenduseks oleks ehk riigi poolne propaganda inimeste harimise suunal. Haridus ja haritus on need, mis lähendavad kogukonda ja kasvatavad iseteadlikust. Korra sai ka loengus maha peetud diskussioon hariduse ja raha üle, mille käigus selgus, et raha on vaja inimeste harimiseks ja haritud inimesed teevad raha – seega nõiaring, kuid mille osakaal on õnneks haritud inimeste suunas, kes tulevikus loodetavasti oskavad raha kasulikkust hinnata.