Tasa sõuad, kaugele jõuad

Tervitused lugeja. Ei ole mingi saladus, et iga algus on raske. Nõnda on see kehtinud kõikide asjade puhul, aegade algusest saadik. Võtan siinkohal kohustuseks kohe öelda, et ma pole kunagi varem bloginud ega sellelaadseid kirjutisi avaldanud ei avalikult ega salaja. Sellest teadmisest hoolimata olen võtnud endale südameasjaks kirjutada omale parimal viisil ning nii asjalikult kui vähegi võimalik. 

Selleks, et mitte liiga kaugele triivida oma mõtetes, rääkides sellest kui raske on elu kirjanikuna, räägin natuke endast. Ilmselt tuleks enda tutvustamist alustada nimega – Kaarel. Siia juurde mainin ka ära, et selles ühiskonnas olen ma elanud juba 25 elutervet aastat, mis on juba tegelikult märkimisväärselt suur number – kahekohaline ikkagi ju. Õppinud olen koolis ja ka ajateenistus on läbitud rõõmsalt. Vahetevahel kui mind ei leia koolist või töö juurest, tegelen ma hobidega. Huvi kommunikatsiooni ja kõige muu sellega seonduva vastu on mul tekkinud suhteliselt ammu, seoses sooviga „maailma muuta“ – üllas ettevõtmine jah, tean, kuid asjade parandamine või täiendamine pole ju kunagi halb, lootuses et muutused mida soovitakse ellu viia pole negatiivsed.Kursuselt millel hetkel oma silmaringi laiendan ootan uusi mõtteid ja tarkuseteri oma elutee edukamaks jätkamiseks kommunikatsiooni erialadel. 

Nüüd on aga aeg rääkida pisut tõsisematel teemadel – esimene loeng. Alati kõige meeldejäävam kõikidest ülejäänud loengutest v.a. erandina viimane loeng, mis tähendab alati vabadust. Esimene loeng oli minu jaoks tähendusrikas igas mõttes. Lähenesin sellele tunnile eesmärgiga aru saada maailma asjadest üldisemalt ja natuke spetsiifilisemalt ehk oma hobiga seonduvatest probleemidest. Hobi hõlmab ka mittetulundusühingu liikmeks olemist seega äärmiselt ajakohane. Põhiprobleemiks antud hobiga tegeleva MTÜ juures on justnimelt kommunikatsioon. Nii reklaam väljapoole, kui ka sissepoole. Jõudsin loengu käigus nii mõnelegi arusaamale, miks hetkel oleme raskustes uute liikmete leidmisega ja vanade olijate hoidmisega. Esimese loengu lõpus sai ka õppejõu poolt õhku visatud küsimus: Kõik kriisid on kommunikatsiooni kriisid?

Kõigepealt, et sellele küsimusele vastata peaks ju lahti seletama, mis asi on kriis kui selline, vastasel korral on raske üldistada. Ennemuistse õigekeelsus sõnaraamatu alusel, mis mul riiulis seisab tähendab see palju asju – nii meditsiinilisest vaatenurgast kui muudest. Natuke populaarsemad tähendused oleks : a) raske olukord b) järsk häire c) puudus, nappus – mitte ükski neist ei paista aga vastavat kommunikatsiooni nõudele, sest ärgem unustagem, et raske olukord tekib näiteks autoavarii olukorras, kus kommunikatsioon sellisel tasandil mida meie õpime on välistatud. Mida me siis selle all mõtleme? Mis asi on kriis kommunikatsiooni tähenduses?

Ilmselt tuleks läheneda asjale poliitiliselt ja hierarhiliselt „töö“ mõistes. Miks ma kasutan väljendit „töö“?!, sest tööd füüsikalises mõistes ei tee meist keegi, vaid pigem üksikuid töö hetki, kus oleme millegagi hõivatud mingi ajaperioodi jooksul. 

„Töö“ juures tekkivad kriisid võib nimetada tõepoolest kommunikatsiooni tõrgeteks, sest: a) ülemused on „halvad“ b) kolleegid ei mõista teineteist c) töö ei meeldi – viimane neist tekitab uuesti punkte a ja b. Mis siis oleks lahenduseks neile probleemidele? Suhtlemine ja selgitamine. Asjad, mis mulle said selgeks ajateenistuses – pole vaja probleeme varjata, vaid arutada. Samuti olen kogenud selgitamise tulemuslikkust tööjuures. Kliendid rahunevad, sest neil on parem ülevaade toimuvast ja on teinekord nõus kauemgi on teenuse järgi ootama lihtsalt selleks, et neile seletati, mis ja milleks. Maailmaprobleeme kahjuks nii lihtsalt seletada ei saa, sest sinna kuuluvad ka pisut teised tegurid. Kuid nagu enne mainitud sai, siis selleks me kõik kommunikatsiooni õpime, et maailma parandada hea suhtlemise abil teistega ja olla sealjuures natuke egoistlik , kuid nii et teised ei märkaks.