Kommunikatsioon ja ühiskond – mis oli ja mis edasi?

Kõigepealt alustan sellega, et kiidan taevani, kui tore oli see aeg, mis antud aines veedetud sai. Tõsi, kõik ütlevad sedasi, aga ilmselt on kuskil mõni tõetera sees. Kui lõpetuseks sai küsitud, et kas miskit antud loengutest ka külge jäi, mõni tarkusetera, siis võin kindla südamega öelda, jah. Muidugi nagu kõik teavad, kordamine on tarkuse ema, nii ka siin tuleb igakülgne informeerimine ja uuesti materjali läbitöötamine kasuks ka tulevikus, hoolimatta võimalikest valikutest karjääriredelil.

Kuid mis oli raske? Kas oli üldse miskit rasket?

Raskeid, võib-olla nö mugavustsoonist väljatuleku momente oli küll. Taaskord laialtlevinud arvamuseks võiks nimetada, blogipidamist järjepidevalt. Isiklikult alustasin antud ülesannet suure hurraaga, kuid üsna pea sai selgeks, et ega mul tegelikult midagi tarka öelda ei olegi. Oma igapäevases eluolus olen ma päris kriitiline ühiskonna suunal, kuid tuleb tunnistada, et enamuse ajast on jutt külakõrtsi joodikute tasemel. Ma ei tee ennast maha sellega, lihtsalt jutu iva on tihtipeale juba esimesest lausest mõistetav, natuke võib-olla liigselt kallutatud “kannatamise” suunal ja mitteformaalne. Kokkuvõtlikult öeldes, kõige raskem oli hakata sõnumit formuleerima, mis ei paistaks välja nagu ülikonda topitud sõnnikuhunnik.

Mis meeldis? Mis ei meeldinud?

Nende küsimuste puhul võib-olla peaks alustama oma motivatsioonist, antud ainet omistada. Ei saa öelda, et üks aine koolis oleks mingil määral parem kui teine, vaid pigem on olulisel kohal antud juhul huvid. Ma võin ausalt öelda, et minule meeldis antud aine väga, leidsin selle käigus nii mõnelegi oma mõttekäigule toetust, nii mõnigi mõte sai teise huvitava vaatenurga läbi täiendust.Ebameeldivaid hetki polnud, kui ainult see, et ühest loengust ei saanud töötamise tõttu osaleda.

Mida kursusel teisiti korraldada?

Kas üldse on midagi teisiti korraldada? Ainuke koht, mida ehk võiks lisada on õpilaste enda interaktsioon, selliselt nagu oli viimases loengus, kus kaks vabatahtliku edastasid sõnumeid publikule. Loengud ei tundunud ei pikad ega igavad ühelgi ajal, seega sealkohas pole muutusi nagu ette näha. Samuti on blogimine üpriski hea eneseväljendusviis ja õpimeetod, hoolimatta asjaolust, et kõik (nagu minagi) ei pruugi sellest saja-protsendiliselt osa võtta.

Poodlemise võlud ja valud

Poodlemine toidu, riiete ja muude kulinate saamiseks on rahvusspordi ala. Iga tund, iga minut, keegi ostab midagi, müüb-vahetab, halvimal juhul varastab. Õnneks viimane neist pole täna teema, vaid ikka legaalselt omistatud toidukorv on selleks korraks käsile võetud. Kui veelgi täpsem olla, siis perekondlikud sisseostud järgmise päeva toiduvarude ja miks mitte ka õhtusele natuke pidulikumale koosviibimisele perekonna seltsis. 

Tundsin seda ülesannet tehes end kergelt spioonina, hoolimata asjaolust, et sai jälgitud tuttavaid, kes olid antud ülesandega päri ja tegutsesid ostuvalikuid tehes nii nagu mind poleks seal neid vaatamas.

Vaadeltavat perekond tean hästi – nende elustiil on suunatud tervislikule toitumisviisile ja sportlikusele, mis tähendab mõnikord piiratud kaubavalikut. Ennekõike pistetakse ostukorvi tooteid, mis sisaldavad vähe kaloreid, lapsele toiduvalik on hetkel minimaalne, lihtsalt lapse vanuse tõttu. 

Kui muudest toiduvalikutest rääkida, siis peamiselt jääb silma kaks tegurit: nagu ennem mainitud sai, siis kalori sisaldus ja teiseks oluliseks teguriks on hind. Kui ma küsisin ka seda, et kas ka bränd on oluline, sain vastuseks kiire ei, kui just mingi bränd pole stabiilselt teistest konkurentidest odavam ja samas kvaliteetsem. 

Toidukorvi valik nagu selgus, ei ole igapäevaselt sama, vaid erinev. See on tingitud siis soovist mitmekülgeselt toituda ja samal ajal ka rahakoti võialustest. Perekondlikud toiduotsused ei lange ainuüksi mehe või naise kanda. Kellel parasajagu ideed on mida osta sellega ollakse nõus – vahel harva tekib küsimus mida osta või mida mitte, aga seda otsustatakse enne poodi minekut, mitte poes olles.

Kokkuvõtvalt ütlen, et antud perekonda jälgides ei saa lõplikuid otsustusi teha inimeste üldises tarbija käitumises, kuid põhiteguriteks on kindlasti elustiil, perekonna ja rahakoti suurus. Kõrvaliseks toetavaks elemendiks on inimeste isiksused, kellel lasuvad perekondlikud otsustuskohustused.