Poodlemise võlud ja valud

Poodlemine toidu, riiete ja muude kulinate saamiseks on rahvusspordi ala. Iga tund, iga minut, keegi ostab midagi, müüb-vahetab, halvimal juhul varastab. Õnneks viimane neist pole täna teema, vaid ikka legaalselt omistatud toidukorv on selleks korraks käsile võetud. Kui veelgi täpsem olla, siis perekondlikud sisseostud järgmise päeva toiduvarude ja miks mitte ka õhtusele natuke pidulikumale koosviibimisele perekonna seltsis. 

Tundsin seda ülesannet tehes end kergelt spioonina, hoolimata asjaolust, et sai jälgitud tuttavaid, kes olid antud ülesandega päri ja tegutsesid ostuvalikuid tehes nii nagu mind poleks seal neid vaatamas.

Vaadeltavat perekond tean hästi – nende elustiil on suunatud tervislikule toitumisviisile ja sportlikusele, mis tähendab mõnikord piiratud kaubavalikut. Ennekõike pistetakse ostukorvi tooteid, mis sisaldavad vähe kaloreid, lapsele toiduvalik on hetkel minimaalne, lihtsalt lapse vanuse tõttu. 

Kui muudest toiduvalikutest rääkida, siis peamiselt jääb silma kaks tegurit: nagu ennem mainitud sai, siis kalori sisaldus ja teiseks oluliseks teguriks on hind. Kui ma küsisin ka seda, et kas ka bränd on oluline, sain vastuseks kiire ei, kui just mingi bränd pole stabiilselt teistest konkurentidest odavam ja samas kvaliteetsem. 

Toidukorvi valik nagu selgus, ei ole igapäevaselt sama, vaid erinev. See on tingitud siis soovist mitmekülgeselt toituda ja samal ajal ka rahakoti võialustest. Perekondlikud toiduotsused ei lange ainuüksi mehe või naise kanda. Kellel parasajagu ideed on mida osta sellega ollakse nõus – vahel harva tekib küsimus mida osta või mida mitte, aga seda otsustatakse enne poodi minekut, mitte poes olles.

Kokkuvõtvalt ütlen, et antud perekonda jälgides ei saa lõplikuid otsustusi teha inimeste üldises tarbija käitumises, kuid põhiteguriteks on kindlasti elustiil, perekonna ja rahakoti suurus. Kõrvaliseks toetavaks elemendiks on inimeste isiksused, kellel lasuvad perekondlikud otsustuskohustused.